Rohetegevus vajab ühiskonna toetust, mitte lõhestamist

Professor Annela Anger-Kraavi kritiseerib Eesti roheorganisatsioonide ühiskonda lõhestava tegevuse viisi ja kutsub üles konstruktiivse dialoogi pidamisele. Tema arvates saab keskkonnakaitse eesmärke paremini saavutada ühendavate meetoditega kui radikaalse konfrontatsiooni kaudu.

Eesti roheorganisatsioonide strateegia on pälvinud järjest enam kriitika oma jagavas mõjus ühiskonnale. Professor Anger-Kraavi tõstatab olulise küsimuse: kas praegused tegevused teenivad tõepoolest keskkonnakaitset või kahjustavad seda hoopis. Ühiskonna polariseerumine võib kaasatulemuse olla vastu töötav, sest inimesed sulguvad kinni, kui neid hakatakse ähvardamisega või diktaatorliku käitumisega ähvardama.

Konstruktiivne dialoogi pidamine on essentsialne, et leida lahendusi keskkonnaalastes küsimustes, mis puudutavad tervet ühiskonda. Anger-Kraavi rõhutab, et need inimesed, kes praegu vaikivad, kas harjumuse või hirmu tõttu, peaksid julgustama end kaasa rääkima. Edasine areng sõltub sellest, kuidas suudame erinevate seisukohti arvestavat diskussiooni pidada ilma ühiskonna sügavate ratsade tekitamiseta.

Professori sõnumiks on selge: loodusehoiu eesmärkide saavutamine nõuab konsensust ja ühiskonna laiapõhjaset toetust. Radikaalse polariseerimise kaudu võib kaotada parajasti neid inimesi, kelle tugi on pikemaajalistel muutustele hädavajalik. Selle asemel tuleks keskenduda dialoogile, kuulamisele ja ühisele otsitamisele lahenduste järele, mis toetaksid nii keskkonnakaitse kui ka ühiskonna ühtekuuluvust.