Andra Orn: kes moodustavad Eesti oksjonituru kullafondi?

Kunstikriitik Andra Orn analüüsib kevadoksjonite tulemusi ja otsib vastust küsimusele, milliste kunstnike ümber kujuneb Eesti oksjoniturul püsiv nõudlus. Üksikute rekordmüükide kõrval on olulisem tuvastada, kes moodustavad turu nn kullafondi.

Eesti kunstioksjonite kevadhooaeg on läbi saanud ning tulemused pakuvad põnevat lugemist nii kunstisõpradele kui ka kollektsionääridele. Kunstikriitik Andra Orn võttis kokku kevadoksjonite tulemused ja leidis, et kõige informatiivsem ei ole mitte üksikute teoste rekordhinnad, vaid see, milliste nimede ümber koguneb järjepidev ostjate huvi.

Oksjonituru analüüsimisel on lihtne jääda silma kinni põnevatesse rekordmüükidesse, kuid tegelik turu tervis sõltub hoopis sellest, kas teatud kunstnike teosed leiavad ostja korduvalt ja eri hindadel. Just see järjepidevus annab märku, et tegemist on nn kullafondiga — kunstnikega, kelle teosed hoiavad väärtust ja kelle vastu on nõudlus stabiilne.

Kevadoksjonid näitasid, et Eesti kunstiturul on selge kihistumine: ühelt poolt klassikud, kelle hinnad on kinnistunud, teiselt poolt nooremad nimed, kes alles leiavad oma koha oksjonisaalides. Püsiva nõudluse kujunemine on pikaajaline protsess ning see sõltub nii kunstniku loomingulisest järjepidevusest kui ka galeriide ja oksjonimajad aktiivsest turundustegevusest.

Orni hinnangul on just need kunstnikud, kelle teosed müüvad end regulaarselt ja kelle vastu on konkureeriv nõudlus mitme ostja poolt, need, kes tegelikult kannavad Eesti oksjonituru selgroogu. Rekordmüügid pakuvad küll meediakajastust, kuid turu jätkusuutlikkuse tagavad hoopis nimed, mille ümber koguneb usaldusväärne ja püsiv ostjaskond.