Arvustus: eestlase loodusläheduse müüt lõkke ümber läänlase pilguga

Eesti kultuuris on visa rahvusmüüt looduslähedasest eestlasest, kes läänlase silmis tundub veider ja kummaline. Arvustus vaatleb seda stereotüüpi erinevate rahvuste vaatenurgast.

Eesti rahvusidentiteedis on üks visaimaid müüte: looduslähedane eestlane, kes nokib metsas seeni, sõidab suuskadel lõbu pärast üle 50 kilomeetri ja istub seejärel kuumas saunas, piitsutades end kasevitsaga. Läänlase pilgule on see kõik parajalt võõras ja kohati lausa uskumatu.

Kui panna kõrvuti eestlane, rootslane ja ameeriklane ning lasta neil lõkke ümber istuda, tekib huvitav kultuuridevaheline peegel. Mida iga rahvus selles pildis näeb, räägib rohkem vaataja kui vaadatava kohta.

See rahvusmüüt on püsinud põlvest põlve ning on osa sellest, kuidas eestlased ennast ise defineerida tahavad — veidi metsikud, veidi salapärased, loodusega sügavalt seotud. Küsimus on aga selles, kui palju on selles tõde ja kui palju romantiseeritud kujutluspilt.