Bach'i "Johannese passioon" juhib usulikku dialoogis

Muusikakriitik Urve Külv käsitleb Johann Sebastian Bach'i "Johannese passiooni" keskset koraali, kus toimub dialoog Jeesuse ja uskliku hinge vahel. Teos uurib suremuse ja lunastuse teemat, mille keskmes on bassiaaria, mis küsib, kas inimkond on vabastatud surma käest.

Johann Sebastian Bach'i "Johannese passioon" on üks barokimuusika monumentaalseimaid teoseid, mis läbi sajandite on kummitanud usulike ja kunstiliste küsimustega. Teose südamesse paigutatud koraalis esitab solist Johann Sebastian Bach'i muusikas sügava filosoofilist dialoogis Jeesuse ja uskliku hinge vahel.

Bassiaarias kuuleme igivana küsimust: "Olen siis mina nüüd surmast vaba? On siis lunastus kogu maailmal?" See küsimus ei ole vaid usuline sõnavõtt, vaid universaalne inimlik pärimus, millele igaüks on küsinud vastasjärjekorras oma eluaja jooksul. Bach paigutab selle küsimuse täpselt sellesse momenti, kus Jeesus on äsja ristil elu lõpetanud, pea alla langetanud ja hinge välja lasknud.

Teose muusikaline lahendus näitab Bach'i geniaali: dialoog mineviku ja oleviku, jumala ja inimese, surma ja elu vahel muutub kuuldavaks läbi poeetilise ja muusikalise täpsuse. Iga not, iga sõna kandab rasket teoloogilist ja emotsionaalset kaalu, mis viibib kuulajale, et religioosne teadus ei ole abstraktne akadeemiaasi, vaid elu ise.

Bach'i "Johannese passioon" jääb jäävaks meistritööks, sest ta ei paku lihtsaid vastuseid keerulisele küsimusele. Teos jääb küsimuse jälile, nagu pealkiriks antud "Jääva jälil" andis kriitikule Urve Külvele võimaluse uurida, kuidas kunst ja religioon kohtuvad inimese sügavate olemuse küsimustes.