Bioloogilise mitmekesisuse peidetud pöörded: õppetunnid Maa geoloogilisest minevikust

Bioloogiline mitmekesisus arutletakse enamasti negatiivsetes kõneldustes, inimtegevus kiirendab liikide väljasuremist. Kuid kahe Tartu Ülikooli teadlase sõnul näitab Maa geoloogiline ajalugu, et sellised protsessid pole midagi uut.

Bioloogiline mitmekesisus — Maa eluslooduse märkimisväärne mitmekesisus — on viimase aasta jooksul domineerinud teaduslikus ja avalikus diskursuses peaaegu ainuüksi kahju puudutavast vaatenurgast. Inimtegevus, metsa raadamise ja linnastumine kuni kliimamuutusteni, tunnustatakse laialt liikide väljasuremist alarmmäärast kiirendavaks. Siiski räägib meie planeedi geoloogiline kirje tunduvalt nüansirohkemat lugu.

Mida ajalugu õpetab

Martin Zobel, Tartu Ülikooli taimeteaduse akadeemik ja professor emeritus, ja Maarja Öpik, Tartu Ülikooli molekulaarekoloogia akadeemik ja professor, väidavad, et tänapäevane bioloogilise mitmekesisuse kriis, kuigi tõsine, tuleb mõista Maa sügava ajaloo laiema konteksti piires. Massilised väljasuremised ja järsk muutus liikide koosseisus on esinenud korduvalt miljarde aastate jooksul — juba palju enne inimeste ilmumist Maale.

Autorid osutavad, et elu on osutunud äärmiselt vastupidavaks. Iga suur väljasuremisüritys fossiilsetes arhiivides oli lõpuks seejärel taastetumine — sageli on see toonud kaasa täiesti uue bioloogilise mitmekesisuse vormid. See ei vähenda praeguste kaitsepingutuste pakilisust, kuid see kutsub üles keerulisemale arusaamisele sellest, mis bioloogiline mitmekesisus on, kuidas see muutub ja millised jõud neid muutusi juhivad.

Ökoloogiliste dünaamikate keerukus

Zobel ja Öpik rõhutavad, et bioloogiline mitmekesisus ei ole lihtsalt liikide arv antud alal. See hõlmab keerukaid vastasmõjusid organismide, nende keskkonna ja isegi pinnase seente ja mikrobse võrgustike nähtamatu maailma vahel. Need peidetud ühendused määravad sageli, millised taimed ja loomad saavad antud ökosüsteemis ellu jääda — ja millised mitte.

Tekst teenib meeldetuletusena, et ökoloogilised teadused, parimal kujul, peavad vastu lihtsamatele narratiividele. Kuigi inimeste poolt põhjustatud väljasurmamine on tõeline ja praegune oht, nõuab täieliku pildi mõistmist, kuidas elu mitmekesistub, säilib ja taastub, et tegeleda sügava, sageli nähtamatu keerukusega, mis on kujundanud meie elusloodust geoloogilise aja jooksul.