Eestis elav venelanna Natalja: «Keegi ei tea, mis meid ees ootab»

Eestis elav venelanna Natalja tunneb, et teda ei võeta täielikult eesti ühiskonda omaks. Naine kurdab sotsiaalse tõrjutuse üle, kuid möönab, et takistuseks on ka tema nõrk eesti keele oskus. Ukraina sõja taustal on pinged eestlaste ja siinsete venelaste vahel kasvanud.

Venemaa sõda Ukrainas on tekitanud uusi pingeid eestlaste ja Eestis elavate venelaste vahel. Üks neist on Natalja, kes kurdab, et vaatamata siirast soovist eesti ühiskonda sulanduda ei tunne ta end täielikult omaks võetuna. «Keegi ei tea, mis meid ees ootab,» sõnab naine ebakindlust väljendades.

Keelebarjäär takistab lõimumist

Natalja tunnistab ise, et üheks peamiseks takistuseks on tema kesine eesti keele oskus. Eesti keel on tema sõnul keeruline ning ta küsib endale, miks peaks seda õppima, kui igapäevaeluga saab ka ilma hakkama. Just see hoiak peegeldab laiemalt probleemi, millega Eesti ühiskond siiani maadelda püüab: paljud venekeelsed elanikud pole leidnud piisavat motivatsiooni keelt omandada.

Samas tunnistab naine, et keeleoskuseta jääb lõhe suuremaks ning pärisosaduse tunne kaugeks. Eesti riigi keelepoliitika näeb ette, et ühiskonnaga integreerumine eeldab eesti keele valdamist – see on ühtlasi ka tee kodakondsuse ja täielike ühiskondlike võimaluste juurde.

Sõda suurendas lõhet

Venemaa alustatud sõda Ukrainas on olukorra veelgi keerulisemaks muutnud. Eestlaste usaldus siinsete venelaste vastu on kohati vähenenud ning venekeelsed elanikud tunnetavad tihti, et neid vaadatakse teise pilguga. Natalja kogemus peegeldab seda, mida kirjeldavad paljud teised Eestis elavad venelased – tunnet, et jäädakse kahe maailma vahele.

Eesti integratsioonipoliitika eksperdid on korduvalt rõhutanud, et lõimumise võti peitub mõlema poole avatuses. Riik pakub keeleõppe võimalusi ning toetust, kuid motivatsioon peab tulema ka inimeselt endalt.