Heido Vitsur: Rahvuse vundament on tähtsam paraadrajatistest

Majandusanalüütik Heido Vitsur kirjutab, et arenenud maailmas ei küüni ühegi riigi sündimus peale Iisraeli rahvastiku taastooteks vajalike 2,1 lapse piirini. Vitsuri sõnul on sündimust kujundavad tingimused peamiselt kultuurilised, mitte majanduslikud.

Majandusanalüütik Heido Vitsur tõstatab terava küsimuse: miks kulutab ühiskond ressursse suurejooneliste ehitiste peale, kui rahvuse tõeline vundament — järelkasv — on murenemas?

Arenenud maailmas pole peale Iisraeli ühtegi riiki, kus naiste sündimuskordaja ulatuks rahvastiku taastooteks vajaliku 2,1 lapse piirini. Kõrge sissetulekuga riikides sünnib naise kohta keskmiselt vaid 1,4 last, keskmise sissetulekuga riikide jõukamas pooles 1,5 last. Huvitaval kombel ületavad sündimuse taastootmisnormi just vaesemad riigid.

Kultuur, mitte raha

Vitsuri peamine tees on, et sündimuse taset ei määra eelkõige majanduslik heaolu, vaid kultuurilised hoiakud ja väärtused. Kui rikkus automaatselt sündimust suurendaks, siis ei oleks jõukad riigid sündimuskordajate poolest nii alareas. Tegelikkus näitab vastupidist: mida rikkamaks riik muutub, seda madalamal sündimuse tase kipub olema.

See tähelepanek seab kahtluse alla paljude valitsuste senise lähenemise, kus perepoliitika on keskendunud peamiselt rahalistele toetustele ja lapsehoiuvõimaluste laiendamisele. Kui kultuurilised tegurid on sündimuses otsustavad, siis vajaks lahendus hoopis teistsugust lähenemist — ühiskondlike väärtuste ja normide kujundamist.

Eesti vaatenurgast

Eesti kontekstis on küsimus eriti terav: riik seisab silmitsi nii madala sündimusega kui ka väljarändega, mis koos ohustavad rahvuse pikaaegset jätkusuutlikkust. Analüütiku üleskutse tugevdada rahvuse vundamenti tähendab, et enne uute prestiižsete infrastruktuuriprojektide käivitamist tuleks kriitilise pilguga vaadata, millised ühiskondlikud prioriteedid tegelikult rahvuse tulevikku kindlustavad.