Jüri Toomepuu: kas inimene võib saada surematuks?

Endine poliitik ja sõjaväelane Jüri Toomepuu arutleb vananemisteaduse uue ajastu üle, küsides, kas surm on vältimatu bioloogiline saatus või lahendatav probleem. Artikkel tugineb Marcus Aureliuse filosoofiale ja kaasaegsele teadusele.

Kas surm on inimkonna vältimatu saatus või lihtsalt seni lahendamata bioloogiline ülesanne? Selle küsimusega tegeleb endine poliitik ja sõjaväelane Jüri Toomepuu oma arvamusloos, mis avab vananemisteaduse uut ajastut.

Rooma keiser Marcus Aurelius on öelnud, et surm naeratab meile kõigile ja inimesel on vaid võimalus talle vastu naeratada. Toomepuu hinnangul ei piirdu tänapäeva vananemisteadus enam stoilise väärikuse otsimisega — see teadusharu esitab palju radikaalseima küsimuse: mis siis, kui surm pole saatus, vaid probleem, millel on lahendus?

Vananemisteadus ehk gerontoloogia on viimastel aastakümnetel teinud hüppelise arengu. Teadlased uurivad rakkude vananemist, DNA kahjustuste kogumist ja nn Hayflicki piiri — maksimumkorduste arvu, mille jooksul inimrakk suudab jaguneda. Mõned uurijad usuvad, et just nende mehhanismide mõistmine võimaldaks elu märkimisväärselt pikendada.

Toomepuu arvates ei tähenda see ainult teaduslikku diskussiooni — küsimus inimese surelikkusest puudutab sügavalt filosoofiat, eetikat ja ühiskondlikku korraldust. Kui inimene muutuks surematuks, milliseks kujuneks ühiskond, ressursside jaotus ja inimese enesemõistmine?

Arvamuste paljusus selles küsimuses on lai: osad teadlased peavad surematust võimalikuks tehnika arengu toel, teised aga hoiatavad utopistlike ootuste eest. Toomepuu kutsub lugejaid kaasa mõtlema, kas inimkonna suurim väljakutse on surma ületamine või hoopis selle väärika vastuvõtmise kunst.