Kas inimõigused saavad olla kliimavõitluse relv?

Tartu Ülikooli magistrant ja keskkonnaõigluse ekspert Egle Küngas analüüsib, kuidas inimõigused on muutumas kliimakriisiga võitlemise tööriistaks. Näitena toob ta Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendi KlimaSeniorinnen vs Šveits kohtuasjas, kus eakad šveitsi naised võitsid oma riigi kohtu vastu kliimakaitse küsimuses.

Kliimaõiglus ja inimõigused on seni tundunud kahe eraldi rajana. Üks räägib ökosüsteemidest ja süsinikuheitmetest, teine kodanikuvabadusest ja repressiooni eest kaitsmisest. Ent üks Šveitsis aset leidnud kohtuprotsess on need rajad selgelt ristanud.

Mõni aasta tagasi esitasid pensionieas Šveitsi naised oma riigi vastu kaebuse, mis läks ajalukku nime all KlimaSeniorinnen vs Šveits. Nende argument polnud keskkonnateaduslik, vaid ülimalt isiklik: üha sagenevad kuumalained kujutavad otsest ohtu nende elule ja tervisele. Kaebuse aluseks polnud mitte looduskaitseparagrahvid, vaid inimõiguste rikkumine. Euroopa Inimõiguste Kohus andis eakatele naistele õiguse ja kohustas Šveitsi astuma tõhusamaid samme kliimamuutustega toimetulekuks.

Tartu Ülikooli magistrant ja keskkonnaõigluse ekspert Egle Küngas leiab, et see kohtuasi muudab meie arusaama inimõigustest põhjalikult. Inimõigused pole enam pelgalt kaitse türannia vastu — need on muutumas aktiivseks vahendiks, millega saab riike kohustada võtma tõsiselt kliimakriisi tagajärgi.

Küngas rõhutab, et kliimaseeniorite kaasus pole üksikjuhtum. Üle maailma on hakanud kohtud tunnistama seost keskkonnaseisundi ja inimõiguste kaitse vahel. See tähendab, et kliimaaktivism saab uue, juriidiliselt siduva dimensiooni — riigid peavad vastutama mitte ainult looduse, vaid ka inimeste tervise ja elu ees.

Keskkonnaõigluse vaatenurgast on see areng märkimisväärne. Kui kliimakaitse muutub inimõiguste küsimuseks, kasvab ka riikide õiguslik vastutus. Küngas usub, et Šveitsi pretsedent võib innustada sarnaseid kohtuasju teistes riikides — ja sellega muutub kliimavõitlus veelgi konkreetsemaks ja isiklikumaks.