Kiibistamine on lahendus Eesti loomapidamise probleemidele

Ajakirjanik Anni Anete Mõisamaa kirjutab, et kiibistamine võiks olla võti Eesti loomapidamiskultuuri parandamiseks. Praegu tegelevad omavalitsused ja varjupaigad vaid kriisidega, kuid ennetustöö oleks palju tõhusam.

Eesti ühiskonnas on märgatav loomade varjupaigates kasvanud surve ja hulpuvate loomade arv. Iga päev jõuab varjupaigasse hulk loomi, kelle omanikud on loobunud vastutusest või pole registreerinud oma lemmikut. See näitab, et meie loomapidamise kultuur vajab põhjalikku muutust.

Kiibistamine ei ole pelgalt tehniline lahendus, vaid oluline osa ennetavast tööst. Kui iga kassi ja koera registreerimine oleks kohustuslik, saaksid omavalitsused ja loomakaitseorganisatsioonid palju paremini jälgida, kuhu need loomad satuvad. See vähendaks märkimisväärselt hulpuvate loomade arvu ja leevendaks varjupaigates valitsevat kriisi.

Praegune olukord, kus omavalitsused ja varjupaigad peavad pidevalt "tulekahju kustutama", on ressursimahukas ja ebahumaanne. Iga uus hulpuv loom tähendab kulusid, kannatusi ja sageli ka traagilist lõppu. Ennetustööd, nagu kiibistamise kohustuslik rakendamine, ei saa enam edasi lükata.

Eesti võiks muutuse eestvedajaks olla, õppides teiste Euroopa riikide kogemusest, kus kiibistamine on standardne praktika. Selline ühiskonnalik muutus nõuab haridust, regulatsioone ja ühist vastutulelikkust, kuid tulemused oleksid märkimisväärsed. Loomade heaolu ja ühiskonna vastutustunne käivad käsikäes.