Leen Selart: Eesti digiriik on ehitatud laenatud vundamendile

Arvamusartiklis käsitletakse paavst Leo XIV esimest entsüklikat, milles paavst hoiatab tehnoloogia üle kontrolli kaotamise eest. Autor seob selle Eesti digitaalriigi olukorraga, leides, et ka meie digiprojekt toetub vundamendile, mille üle meil pole täielikku kontrolli. Tegemist on nn surnumehe lüliti needuse-temaatikaga, kus süsteem võib minna käest ära.

Paavst Leo XIV avaldas hiljuti oma esimese entsüklika, milles ta pöördub nii vaimulike ja katoliiklaste kui ka laiema avalikkuse ning tehnoloogiaarendajate poole. Entsüklika keskseks küsimuseks on: mida me tänapäeva maailmas tegelikult ehitame? Paavsti vastus on ärritavalt aus — tema hinnangul loome midagi, mille üle meie kontroll väheneb päev-päevalt.

Kontrolli kaotamise paradoks

Arvamuskirjutaja Leen Selart võtab paavsti hoiatuse ning rakendab selle Eesti kontekstis. Eesti on pikki aastaid uhkustanud oma digiriigiga — e-residentsuse, X-tee ja digitaalsete avalike teenustega, mida peetakse maailmas eeskujuks. Kuid Selart tõstatab ebamugava küsimuse: kas see kõik on ehitatud vundamendile, mis tegelikult kuulub meile?

Surnumehe lüliti metafoor on siinkohal tabav. Algselt tähistas see mehhanismi, mis peatab masina, kui operaator teadvuse kaotab — turvaseade, mis peaks ära hoidma katastroofi. Kuid digitehnoloogias on lood vastupidised: süsteemid jätkavad tegutsemist isegi siis, kui inimlik järelevalve on praktiliselt olematu.

Eesti digiriigi vundament

Eesti digitaristu toetub suuresti välismaistele platvormidele, litsentsitud tarkvarale ja globaalsetele andmesideteenustele. See tähendab, et osa meie riikliku digitaalse infrastruktuuri otsustusvõimest asub väljaspool Eesti piire. Kui mõni suurkorporatsioon muudab oma ärimudelit, tingimusi või lahkub turult, võib see Eesti riiklikke digitaalteenuseid otseselt mõjutada.

Paravst Leo XIV entsüklika tuletab meelde, et tehnoloogia on oma olemuselt vahend — ja vahendi väärtus sõltub sellest, kes seda kontrollib ning millistel eesmärkidel. Eesti digiriigi edu on vaieldamatu, kuid küsimus sellest, kes viimaks käest libiseva lüliti peal sõrme hoiab, jääb vastuseta.