Miks on eestlased mõõdukalt rahulolematud – ja miks see on okei?

UNICEFi raport paigutas Eesti noorte heaolu Euroopa pingerea lõppu, tuues põhjusena välja laste ülekaalulisuse. Arvamuskirjutaja Kaire Uusen küsib, kas eestlaste kaasasündinud rahulomatus on tegelikult meie püsimajäämise võti.

UNICEFi hiljutine raport tekitas Eestis elevust: Eesti noorte heaolu indeks paigutati Euroopa pingerea lõpupoole. Ühe olulise põhjusena toodi välja laste ülekaalulisus – probleem, mis mõni sajand tagasi oleks siin kandis tähendanud hoopis jõukust ja paremat elu.

Saja aasta tagune eestlane ei suudaks ilmselt mõista, miks hästi toidetud lapsed on murekohaks. Tol ajal tähendas lapse täisõhuke põsk ellujäämist, mitte terviseriski. Ajad on muutunud, aga kas meie suhtumine enda elukvaliteeti on muutunud samavõrd?

Rahulomatus kui rahvuslik iseloom

Eesti kirjanduse klassikaline tegelane Arno Tali "Kevades" kehastab omamoodi eestlaslikku morni olemist – ta ei ole rõõmsameelne optimist, kuid ei lase end ka täielikult alla vajuda. See mõõdukas rahulomatus on võib-olla meie rahvusliku iseloomu osa, mis on aidanud meil vastu pidada läbi katsumuste.

Kui oleme piisavalt rahulolematud, otsime lahendusi. Kui oleme täielikult rahul, lakkame arenema. Küsimus on selles, kus jookseb piir tervisliku kriitilisuse ja hävitava pessimismi vahel.

Heaolu mõõtmise lõksud

Rahvusvahelised heaoluindeksid kasutavad kriteeriume, mis ei pruugi alati kultuurilist konteksti arvestada. Ülekaalulisus on kahtlemata tervishoiuprobleem, kuid see ei kirjelda kogu pildist – lastevanemate haridustaset, perekondlikku sidusust ega tegelikku eluga rahulolu. Eestlane võib olla statistiliselt "halvema heaoluga", kuid tunneda end oma eluga täiesti toime tulevana.