Mõttus: miks me räägime lastest kui finantsriskist?

Mirjam Mõttus arutleb, kuidas tänapäeva ühiskonnas on laste saamine muutunud otsuseks, mida kaalutakse majanduslike kulude ja psühholoogilise koorma prismas. Selline lähenemine on ajalooliselt uus ning peegeldab muutunud suhtumist perekonda ja järeltulijatesse. Mõttuse hinnangul on laps muutunud eluprojektiks, mitte enam elu loomulikuks jätkuks.

Millal sai lapsest finantsrisk? See küsimus kerkib esile, kui vaadata, kuidas tänapäeva ühiskonnas räägitakse laste saamisest ja kasvatamisest. Ajakirjanik ning arvamusliider Mirjam Mõttus tõstatab Vikerraadio päevakommentaaris terava küsimuse: miks oleme jõudnud punkti, kus järeltulijad on muutunud pigem majanduslikuks kalkulatsiooniks kui elu loomulikuks osaks?

Mõttuse sõnul pole laste saamist ja kasvatamist kunagi varem nii laialdaselt käsitletud majanduslike kulude ja psühholoogilise koorma kaudu. Ajalooliselt on lapsed olnud osa perekonna loomulikust jätkumisest, kogukondliku elu keskmes. Tänapäeval aga kaalutakse lapse saamist tihti nagu mistahes suurt investeeringut — analüüsitakse rahalisi kulutusi, karjääriohverdusi ja isiklikku vabadust.

Laps kui projekt

Sellise mõtteviisi juured ulatuvad ilmselt sügavamale ühiskondlikesse muutustesse. Individualism, tarbimiskultuur ja hedonistlik ellusuhtumise levik on toonud kaasa olukorra, kus inimesed hindavad kõike eelkõige isikliku kasulikkuse prismas. Laps, kes nõuab aega, raha ja pühendumist, ei mahu sellesse arvestusse alati mugavalt.

Mõttus juhib tähelepanu sellele, et selline lähenemine on probleemne mitte ainult demograafilisest, vaid ka kultuurilisest vaatepunktist. Kui laps muutub projektiks, mida plaanitakse ja juhitakse nagu äriettevõtet, kaob midagi olulist perekonnast ja ühiskondlikust sidususest. Kasvatamine ei ole projekt — see on suhe.

Ühiskondlik vastutus

Küsimus pole selles, et inimesed peaksid saama rohkem lapsi vastutustundetult. Pigem väärib arutelu see, mil viisil me räägime laste saamisest avalikus diskursuses. Kui meedia, poliitika ja igapäevased vestlused rõhutavad pidevalt kulusid ja ohverdusi, kujundab see paratamatult inimeste suhtumist. Narratiiv loeb. Ehk on aeg rääkida laste kasvatamisest ka teisiti — kui millestki, mis annab elule tähendust ja mis ühendab põlvkondi.