Nädala mõte: kas mugavus on ikka meie parim eesmärk?

Elu on muutunud üha mugavamaks – e-riik, digiteenused ja nutilahendused on kõikjal. Kuid kas pidev mugavuse otsimine on alati õige suund? Arvamusartikkel kutsub mõtlema, kas mõnikord oleks kasulikum teha asju raskemaks, mitte kergemaks.

Viimastel aastatel on Eesti ja kogu maailm liikunud ühe selge eesmärgi poole: teha inimeste elu võimalikult mugavaks, kiiremaks ja täpsemaks. E-riik, veebipõhised valimised, tuludeklaratsiooni täitmine mõne klikiga ja terviseandmete kiire kättesaadavus on vaid mõned näited sellest trendist.

Isegi põllumajanduses on toimunud suur muutus – nutiseadmed ja täppispõllumajandus võimaldavad põllumeestel jälgida oma põldudel toimuvat otse kodust ekraani vahendusel. Automatiseerimine ja digitaliseerimine on tunginud peaaegu igasse eluvaldkonda, lubades meil teha rohkem väiksema vaevaga.

Kuid see mugavusrevolutsioon tõstatab ka küsimuse: kas me oleme liiga kaugele läinud? Psühholoogid ja filosoofid on juba aastaid hoiatanud, et liigne mugavus võib tuimestada inimese loovuse, kannatlikkuse ja vastupidavuse. Raskused, millega me silmitsi seisame, on sageli need, mis meid arendavad ja kasvama panevad.

Seetõttu väärib tõsist kaalumist idee, et mõnes olukorras võiks olla kasulik teadlikult lisada oma ellu pisut ebamugavust. See ei tähenda e-riigist loobumist ega nutiseadmete ära viskamist – pigem teadlikku valikut, kus ja millal lasta end veidi rohkem pingutada. Vahel on pikk jalutuskäik kasulikum kui kiire sõit autoga, ja aeglaselt käsitsi kirjutatud kiri jätab sügavama mulje kui automaatselt genereeritud tekst.

Mugavus on suurepärane vahend, kuid kehv eesmärk omaette. Küsimus ei ole selles, kas tehnoloogia on hea või halb – see on vaieldamatult kasulik. Küsimus on selles, kas oskame seda tarkasti kasutada, ilma et see muudaks meid passiivseks ja nõudlustest sõltuvaks. Ehk oleks aeg lisada meie digiühiskonna arengukavadesse ka mõni rida ebamugavuse kasulikkusest.