Peter Espak: punased monumentaalid kui hoiatus järeltulijatele

Orientalist ja usundiloo ajaloolane Peter Espak arutleb vastuolust nõukogude monumentide kaitsejate ja uute monumendi kritiseerijate vahel. Tema arvates väärivad need, kes kaitstavad bolševistlikke monumente kui „rahva ühist mälu", enda püsivat monumenti – hoiatusena.

Orientalist ja usundiloo ajaloolane Peter Espak avaldas terava kolumni, milles ta joonistab paralleeli Oina hobusmonumendi ümber käiva aruteluga ja vaidluste üle Eestis asuvate nõukogude monumentide saatuse kohta.

Espaki jälgimiselt osutus spordisaadikuga hobusmonumendi kirglikumate kaitsejate hulgas palju neid inimesi, kes süstemaatiliselt pooldavad bolševistlike punaste monumentide säilitamist – Moskva võimude poolt territoriaalseteks markeriteks rajatuid. Need inimesed esitavad nõukogude pärandit kui „mälu ühisasutusi", mis väärivad säilitamist.

Espak arvab, et selline maailmavaade ise väärib igavikuks jäädvustamist – kuid mitte au märgina, vaid hoiatusena. Tema sõnul võiksid punased hobused monumentaalid teenida visuaalse meeldetuletusena sellest, kuivõrd kaugele võib inimene kukkuda, kui ta ei hooli oma hingest.

Autor kasutab retoorikalist võtet, pakkudes välja uute "hoiatavate monumentide" püstitamist – ideoloogilise pimesuse ja okkupantide pärandi kaitsmise valmiduse sümbolina kultuurilise mälu varjul.