Prokuratuur ei ole kohus – see on süüdistaja

Indrek Teder argumenteerib arvamusikirjutises, et Eesti prokuratuur on omandanud liiga palju kohtu-omadustega ülesandeid. Tema sõnul peaks prokuratuur piirduma oma põhilise funktsiooniga – olema riigi poolt ja nimel süüdistaja, mitte ise otsuseid jõustada.

Demokraatlike õigusriikide puhul on oluline säilitada võimude lahusus. Prokuratuur, mis toimib riigi peaministeriaalsusena kriminaalasjade juures, ei saa omandada kohtulike pädevusi ilma, et see süvendaks võimu koondamist ja riskiks õigusriigi põhimõtet.

Indrek Teder tõstatab olulist küsimust: kuidas on võimalik, et institutsioon, mis peaks esitama süüdistusi, omab samal ajal otsuste tegemise võimu, mis kuuluvad traditsiooniliselt kohtule? See võib viia olukordadele, kus prokuratuur käitub nii osapoolena kui ka kohtu rollis, mis on konfliktne ja problemaatiline demokraatlikest printsiipidest lähtudes.

Probleemi lahendamise võti seisneb selges funktsioonide jaotamises: prokuratuur peaks jääduma süüdistajaks, kes toob avalikkuse ette tõendid, samas kui sõltumatu kohus teeb objektiivsed otsused. Selline süsteem tagab paremini nii õigluse kui ka kodanike õiguste kaitse, millest iga õigusriik peab lähtuma.

Kui prokuratuur liigselt laieneb tema esialgse mandaadi piiridest, paisub riigiaparaadi võim ja väheneb kohtu sõltumatus. See on kalvamatuks märgiks, et Eesti peab oma institutsionaalset tasakaalu üle vaatama ja prokuratuurile selgemaid piiranguid seadma.