Uus riigikaitse seadus käsitleb Eesti erameedia kui kahtlusalust, mitte partnerit

Ajakirjanik Priit Hõbemägi kritiseerib äsja Riigikogus vastu võetud kriisiolukorra ja riigikaitse seadust, mis laiendab ametkondade volitusi ajakirjandusväljaandeid sulgeda ja tsenseerida. Kaks aastat toimunud läbirääkimised meedimajade ja Riigikantselei vahel osutusid asjatuteks. Eesti Meedialiitu ei kaasatud seaduse väljatöötamisse kordagi.

Eesti suured meediamajad veetsid kaks aastat läbirääkimistel Riigikantseleiga, töötades välja koostööraamistikku kriisiolukordade tarbeks. Kui aga Riigikogu hiljuti kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse vastu võttis, selgus, et kogu see töö oli tehtud asjata – valmimisel seaduses ei ole koostööst meediaga sõnagi.

Veelgi murettekitavam on see, et uus seadus liigub hoopis vastupidises suunas. Selle asemel, et näha erameediates kriisiajal olulist partnerit, laiendatakse ametkondade ringi, kellel on õigus ajakirjandusväljaandeid käsu korras sulgeda, nende sisu tsenseerida või meediaettevõtete tegevus täielikult lõpetada. Ajakirjanik Priit Hõbemägi toob välja, et selline lähenemine peegeldab põhimõttelist usaldamatust vaba ajakirjanduse suhtes.

Meedialiitu ei kaasatud

Eriti silmatorkav on menetluslik probleem: Eesti Meedialiitu, mis esindab riigi suurimaid meediaettevõtteid, ei kaasatud seaduse väljatöötamisse kordagi. See tähendab, et tõsiselt ajakirjandust puudutava seaduse kujundamisel jäeti valdkonna peamised esindajad täielikult kõrvale.

Demokraatlikes ühiskondades peetakse sõltumatut ajakirjandust kriisiolukordades elutähtsaks – just siis, kui inimesed vajavad usaldusväärset teavet kõige rohkem. Käsu korras sulgemise ja tsenseerimise volituste laiendamine seab aga selle põhimõtte küsimärgi alla. Küsimus pole mitte selles, kas riigil peaks olema mingi reguleeriv roll infokeskkonnas, vaid selles, kas vastuvõetud lahendus on proportsionaalne ja demokraatlike väärtustega kooskõlas.

Usaldus kui kriisiaja alus

Hõbemägi hinnangul näitab juhtum laiemat muret: kriisivalmiduse seadustamine toimub viisil, mis ei arvesta meediasektori tegeliku rolliga. Toimiv koostöö riigi ja ajakirjanduse vahel nõuab vastastikust usaldust – usaldust, mida praegune seadus pigem õõnestab kui tugevdab. Eesti meediamajadel on nüüd põhjust küsida, kas neid nähakse riigi partnerina või pigem potentsiaalse ohu allikana.