Vabatahtlik töö Eestis: kodanikuühiskonna tugevus või ebavõrdsuse peegel?

Tartu Ülikooli sotsioloogid Mai Beilmann ja Kairi Kasearu tõstatavad küsimuse, kas vabatahtlik tegevus Eestis peegeldab tugevat kodanikuühiskonda või hoopis süvenevat sotsiaalset ebavõrdsust. Arvamusartikkel käsitleb vabatahtlikkuse mitut tahku Eesti ühiskonnas.

Vabatahtlik tegevus on Eestis muutunud üha nähtavamaks osaks ühiskondlikust elust – tuhandeid inimesi panustavad oma aega ja oskusi ilma rahalise tasuta. Kuid mida see tegelikult tähendab? Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia kaasprofessor ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia president Mai Beilmann ning professor Kairi Kasearu esitavad provotseeriva küsimuse: kas vabatahtlikkus on tõend küpsest ja aktiivsest kodanikuühiskonnast, või peidab see endas midagi murettekitavamat?

Ühelt poolt võib vabatahtliku tegevuse kasv tähendada, et Eesti elanikud tunnevad end oma kogukonna ja riigi suhtes vastutavatena. Aktiivsed kodanikud, kes annetavad oma aega heategevuseks, keskkonnakaitseüritusteks või kogukonnateenistuseks, on demokraatliku ühiskonna tervise indikaator. See näitab usaldust institutsioonide vastu ja soovi ühiskonda panustada.

Teisalt tõstatavad sotsioloogid küsimuse, kas vabatahtlik töö ei asenda mõnikord riigi kohustusi. Kui vabatahtlikud täidavad lünki, mida peaks katma avalik sektor – olgu selleks sotsiaalteenused, haridusabi või tervishoiutoetus –, siis võib see viidata sellele, et riik ei tule oma põhiülesannetega toime. Sellisel juhul ei ole vabatahtlikkus mitte tugevuse, vaid nõrkuse märk.

Sotsiaalse ebavõrdsuse aspektist on oluline ka küsida, kes tegelikult vabatahtlikuna panustab. Uuringud näitavad, et vabatahtliku tegevusega tegelevad sageli sagedamini kõrgema haridustaseme ja parema majandusliku olukorraga inimesed. Kui vabatahtlikkus on eelkõige privilegeeritud ühiskonnaosade privileeg, siis ei pruugi see ebavõrdsust vähendada, vaid võib seda hoopis suurendada.

Beilmanni ja Kasearu analüüs kutsub üles vaatama vabatahtliku tegevuse taha ning mõistma selle keerulist rolli Eesti ühiskonnas. Terve kodanikuühiskond vajab nii aktiivseid vabatahtlikke kui ka tugevat riiki, mis tagab kõigile inimestele võrdsed võimalused – ilma et kellegi heaolu sõltuks üksnes teiste heasoovlikkusest.