Vigala Sass: filosoof, laulik ja iseenda katsejänes

Vigala Sass (1941–2015) oli omapärane eesti rahvategelane, kes ühendas filosoofilised vestlused peoelu ja šamanistlike laulutraditsiooonidega. Mees, kes proovis oma droogivalemeid sageli iseenda peal, ka mitmekordsetes annustes. Tema elufilosoofia seisnes selles, et elu on vaevarikas ja iga peovõimalust tuleb täiel rinnal kasutada.

Vigala Sass, kodanikunimega Sass Henno (31. mai 1941 – 19. august 2015), oli üks Eesti kõige värvikamaid rahvategelasi, kelle elu kulges filosoofia, peo ja müstika piirimail. Tema maailmavaade oli lihtne ja kompromissitu: elu on niigi täis vaeva, seega tuleb iga pidulik hetk võtta vastu avatud südamega ja täiel rinnal.

Sass oli tuntud sügavate filosoofiliste vestluste poolest, mis võisid kesta tunde. Ometi – ükskõik kui kaasahaarav jutt ka polnud – tuli hetk, mil mees võttis lauluotsa üles. Tavaliselt algas see sõnadega, mis trükimusta ei kannata, ja lõppes vääramatu šamaaniliku hüüdega «kraaks!». Tema lemmik nõialaul kuulus lahutamatult igale piduõhtule nagu allkiri köite lõpus.

Iseenda peal katsetaja

Eraldi peatükk Vigala Sassi elus oli tema suhe droogide ja rahvameditsiiniga. Sass ei usaldanud ainult teooriat – ta oli iseenda katsejänes, manustades oma preparaate ja segusid sageli iseendale, mõnikord koguni mitmekordsetes annustes. See oli osa tema isikupärasest lähenemisest maailmale: tõde tuleb kogeda omal nahal, mitte ainult raamatutest lugeda.

Sassi pärand eesti kultuuriruumis on vastuoluline ja rikas. Ühelt poolt pidas teda osa inimesi šarlataniks, teisalt nägid paljud temas ehtsat rahvatarkuse kandajat ja omamoodi vaba vaimu, kes ei allunud ühiskonna tavapärastele normidele. Tema lood, laulud ja eluhoiakud elavad edasi nende mälus, kes temaga kokku puutusid.